30.04.2010-03.05.2010

30.04.2010

Hommikul ärkasime Evans Heads’is. Kaua magada ei saanud, sest oli nagu soojas kliimas ikka liiga palav. Olime parkinud auto veel sellisesse kohta, kus paljud hommikul kalale läksid:D Kuna olime kohe kindlad, et selles piirkonnas ei ole migit tööd leida, siis suundusime edasi Ballinasse, kus käisime niisama infopunktis vaatamas, ehk on olemas Queenslandi tasuta kaarti, kuid tulime tagasi tühjade kätega. Isegi tasulisi kaarte neil ei olnud. Edasi võtsime sihiks Byron Bay. Kohale jõudes avastasime sealse infopunkti juurest vähemalt paarkümmend backpackerit. Igatahes oli kohe selge, et ka seal on lootus tööd leida null. Pole ju mõtet olla kohas, kus niigi on liiga palju inimesi, kes kõik tööd otsivad. Edasi oli raske otsustada, kuhu minna. Võtsime siis lahti Harvest Guide 2010 raamatu ja vaatasime välja koha nimega Boonah. Külastasime sealset infopunkti ning selgus, et kõik selles piirkonnas kasvatatavad juurviljad ja aedviljad koristatakse masinatega, seega pole meil nagu lootustki. Sealt soovitati meil hoopis Gayndah’i ja Childers’i piirkondadesse. Seal pidavat olema väga palju tsitruse farme, seega kindlasti ka oleks lihtsam meil tööd leida. Niisiis hakkasimegi edasi mööda neid jubedaid mägiseid teid sinna poole teele. Kuna kell oli juba üsna õhtusse jõudnud, seega ka pimedaks minema, siis pidime otsima koha kus magada. Jõudsime järjega Yarraman’i. Käisime kohalikus IGA nimelises poes ja ostisme endale natuke süüa, mis koosnes saiast, singist, juustust ja kiirnuudlitest. Pidime küll natuke edasi liikuma, et endale hea rahulik parkla leida, aga tee polnud pikk. Nüüd siis magama ära ja loodame homsest päevast midagi positiivset.

01.05.2010

Hommikul hakkasime kohe Gayndahi poole liikuma. Tee oli nagu ikka veidike mägede vahel üles ja alla, kuid mitte m8idagi ületamatut. Kohale jõudsime ilusti. Esmalt käisime poest endale uusi veevarusid ostmas, sest eelmisel päeval oli see tegemata ununenud. Siis käis Remo ka kohe infopunktis küsimas, kus me tööd võiksime otsima minna. Sealt edasi suunati meid caravan parki. Esimeses kohas oli töötaja jube ebaviisakas ja ütles, et nemad tööga ei tegele. Teises aga oli juba väljas silt „NO WORK“. See ütles juba kõik. Ei jäänudki siis muud üle kui ise hakata farme läbi sõitma. Esimene „ohver“ oli üks väike farm, kus oli väga abivalmis mees. Kuna neil endal olid kõik töölised olemas, siis soovitas meil teisi farme proovida ning suunas meid lausa õigele teele. Teine farm (Blue Cow Citruses) oli ikka väga jama. Seal oli taas üks väga ebaviisakas meesterahvas, kes ei osanud viisakalt öelda, et tal ei ole tööd. :S Lahkusime kiirelt.. Edasi sai veel natuke maad sõidetud aga ikka ei midagi. Tundus juba, et ei ole mõtet rohkem bensiini kulutada ja otsustasime hoopis Childersisse sõita. Kohale jõudes külastasime esimese asjana Sugar Bowl Caravan Parki. Siin öeldi, et tööd on küll, aga mitte midagi väga head. Nimelt tomatite korjamine on, aga palk pole just parim. Ühe 15l ämbritäie eest saad 1,8AUD. Kuna midagi paremat siin nagunii ei olnud ja edasi ka kuhugi sõita ei tahtnud, siis otsustasime siia jääda. Auto koha eest on 50AUD inimese kohta nädalas. Selle eest saab kasutada elektrit, dušše, kööki, pesumasinaid jne. Kuna töö pidi juba järgmisel päeval hakkama läksime vara magama ja midagi targemat ei teinudki.

02.05.2010

Hommikul ärkasime juba 4.45 ja tööle läksime 5.30. Korjama hakkasime küll alles 7 paiku. Tööl olid seal põhiliselt Indiast ja Aasiast pärit inimesed, peale meie oli veel võib-olla mõned valged inimesed. Midagi rasket see korjamine endast ei kujutanudki. Lihtsalt võtad kergelt kollakaks mineva tipuga tomatid ära ja paned ämbrisse. Kokku suutsime küll ainult 69 ämbrit korjata aga lootus on ikka kiiremaks minna. Tööl olime umbes 7 tundi. Ah jaa muide kõik punased tomatid lähevad vaovahesse maha, sest need on rämps. Nende meelest liiga pehmed. Õhtul ei teinud kodus ka eriti midagi. Lebotasime niisama. Õnneks ei pidanud me aga vara magama minema, sest esmaspäev on austraallastel riigipüha.

03.05.2010

Ärkasime juba kell 8 hommikul. Kuna meie mõlema kohvrid olid juba riietest peaaegu tühjaks saanud, siis otsustasime pesu pesema hakata. Otsisime alguses pesumaja, sest need India tropid, kes siin elavad, olid juba ma ei tea mis kellast saati oma riideid küürinud ja see ei tahtnud kuidagi lõppeda. Kahjuks ei olnud netis ühtegi pesumaja leida võimalik, seega tuli siinset pesumasinat kasutada. Meie õnneks ju need siin ei kasuta pesu pesemiseks masinat vaid nagu oma kodus nühivad nad neid seebi, harja ja põrandaga:D Muidugi meil oli raskusi, et püsti seista, sest nagu kõik teavad seep ja 2cm vett ei ole jala all just eriti turvaline. Igatahes saime omad asjad masinasse topitud ja ka poole tunni pärast ka välja võetud. Käisime korra poest vett juurde toomas ja nägime siis ikkagi pesumaja, kuhu plaanime kunagi hiljem minna, saab kohe ju kuivatist kõik läbi lasta, ei pea nööri peale kuivama riputama riideid. Nüüd on kell juba pool kolm ja ikka veel on keegi pesuruumis oma riideid nühkimas. Ju vist ei ole kõik veel puhtaks saanud. Nad ei saa inglise keelest aru ka vist. Vannitoa seinal oli olnud kirjas, et eelmise 6 kuuga oli jube palju vett kulutatud kokku 800kuupliitrit. Eelmisel aastal samal ajavahemikul aga 180kuupliitrit. Seega enam kui neli korda rohkem. Meie meelest pole see ka ime. Kui ikka hommikust õhtuni kaks kraani täiel survel vett jooksevad, siis peakski sama kogus tulema ju:D Täna siis vara magama, sest homme jälle tööle vaja minna.