No saate täna siis kahte blogi lugeda:D Esimene oli kindlasti parem kui teine, aga siiski saate kõigi meie tegemiste kohta aimu.
Teisipäev ehk siis 10.11 sai taas ärgatud 6:30, sest otsustasime ikka hommikul enne tööd kõhu täis süüa. Tegime siis kiirelt paar röstsaia juustu ja singiga (Remo lisas enda omale ka majoneesi). Päris head olid võrereldes Mc-i toiduga kui aus olla:D Edasi liikusime me põllule maasikajahile. Tagumikud muide olid ikka väga valusad eemisest päevast ja üllatus missugune, seljad ei olnud meil kummalgi valusad. Üritasime siis sel päeval nende panninägudega ikka sammu pidada, mis ei ole just eriti kerge. Põhimõtteliselt pidid need 150 meetri pikkused vaod läbi jooksma oma kastidega. Jube raske ikka. Kokku saime vist kumbki oma 25 kasti (ligi 75kg) maasikaid 4 tunniga korjatud. Minul oleks viimasel vaol juba pilt eest ära läinud, sest olin juba nii väsinud. Edasi sai siis pakkima mindud. Ah jaa, lõunal sõime võileivagrilli vahel tehtud saiu. Kuna maasikad olid üsna väiksed siis tuli neid põhiliselt keskmistesse ja väikestesse gruppidesse jagada. Mina pakkisin päeva lõpuks 22 kasti maasikaid ära ja Remo 23 kasti. Kuna polnud veel täpselt aru saanud, kuidas meile palka makstakse, siis küsisime seda meie juhendajalt, kes kahjuks midagi täpselt ei teadnud. (olime palga küsimata jätnud esimesel päeval, sest meil oli hea meel, et leidsime töö) Olime just koju jõudnud (autosse) kui Len tuli gaasipalloone juurde tooma. Läksime siis otse tema juurde küsima palga kohta ja selgus, et me saame ikka väga vähe selle pingutuse eest. Ja iga päev pidi kasti hinne erinev olema ja see võib isegi 1.20 AUD-ni langeda. Praeguse seisu järgi pidi see ka olema 2 AUD-i ümber. Kuna me olime juba üsna tüdinud, sest selle päeva lõpuks olime nii läbi kui läbi, otsustasime, pika kaalumise ja arutamise peale, et mul on kasulikum minna tagasi jätsiautosse tööle. Sellises vaimus jäime ka magama.
Täna siis taas ärkasime 6:30 ja hävitasime oma toidust nii palju kui võimalik. Siis liikusime ülemuse maja juurde, et teatada oma lahkumisest. Ta oli üsna üllatunud, et me soovime temaga vestelda. Rääkisime talle, et see töö lihtsalt ei sobi meile ja parem kui me nüüd ära läheme, mitte siis kui maasikatel tipphooaeg on. Ta oli ikka väga pettunud ja suht vihane meie peale ja ütles, et meil on a la 45 minutit, et farmist kaduda. Polnud just kõige parem meeleolu, aga mis seal ikka. Helistasin siis Rob'ile ja küsisin, kas ta ikka soovib mind jätsibussi ja muidugi kostusid telefonist sõnad "Yes Marie, when you're coming?". See tegi tuju ikka väga heaks ja liikusime tagasi Albany citysse:D Rob lasi meil nädalavahetuse show jaoks 4 kasti jätsituutusid pakkida ja siis käisime Keith'i juures lõunal. Hiljem koristasime veits jätsibussi ja poleerisime selle aknad ära. Nüüd oleme tagasi oma lemmikus kohas Mc-is ja loodame, et homne päev tuleb parem.
Muide veidi sellest showst, mida enne mainisin. See on põllumajandusega seotud üritus, kus on iga ala tegijad ja näidised, millega saab tutvuda. Päris suur üritus pidi olema (vähemalt Keith'i ja Rob'i jutu järgi). Meie jõudsime siin ka arutelu käigus mõtteni, kuna siin on palju põllumehi, siis järelikult on võimalus meil ka siit töö leida. :)
Kena päeva!! Meie läheme maasikafarmi väsimust väljamagama.
Marie ja Remo
No comments:
Post a Comment