Mis tegelikult juhtus 26.11.2009-01.12.2009

26.11.2009 ja 27.11.2009

Kui hommikul selgus, et tööd teha ei saa, siis hakkasime uurima paremaid võimalusi töö saamiseks. Helistasime eelmisel päeval leitud kontaktidele ja uurisime töö kohta. Saime Harvest Trailist ühe naise numbri, kellel oleks võimalik meile tsukiini korjamise tööd pakkuda. Kahjuks meil ei vedanud ja seda tööd ei saanud, aga minema läksime me ikkagi sealt apelsinidest. Kui vihma kallama hakkas, võtsime oma kotid ja tegime minekut. Käisime majas ka palka küsimas, aga see kanti meile üle täna ehk 27.11.2009. 11 bini raha saime. Siis tulime Renmarki uut tööd otsima. Otsisime tohutult kontakte ja helistasime neile täna. Saime 2te kohta ka oma nimed kirja panna listi, ehk ikka veab ja saame midagi. Muidu jama seis. Raha ka suht läbi juba:S Nägime enne mc.i juures prantslasi kes ka tahavad apekatest ära minna. Neile ka eriti see töö ei istu. Hetkel siis oleme taas mc-I juures ja vaatame kuhu oma auto täna parkida ja magama keerata. Remo leidis kaardi pealt, mille saime Infopunktist, koha, kus saab tasuta parkida ja ööbida. WC-d isegi pidid olema ja kalastuskoht ka. Läksime siis pimedas sinna. Nägime mingeid silte ja keerasimegi põllule, kus oli varemgi sõidetud. Remo ajas autot ümber ja üllatus missugune, jäime mutta kinni:D Õnneks kerge tõukamise peale õnnestus meil sellest sopast välja saada ja magama minna.

28.11.2009

Hommikul saime täitsa normaalsel ajal taas üles ja läksime siis autoga vaatama, kuhu me kinni jäime õhtul. Lollikesed nagu me oleme, otsustasime me ka sealt poolt välja minna. Jäime korra veits taas kinni, aga saime ilma lükkamiseta ka välja. Kuna ees oli veel hullem sopaauk, siis otsustasime otse üle kõrgema põllu minna. No nagu arvata võis oli see otsus veel valem. Esiratastel jäi vaid meeter puudu sellest, et normaalse kuiva pinna peale jõuda. Olime ikka totaalselt mudas kinni:S Remo püüdis kaevata ja igasugu muid trikke, aga miski ei aidanud. Paar autot peatus ka, aga Remo lehvitamise peale sõideti uuesti minema. Kolmanda auto peale soovitasin mina tal käed risti peakohale panna, ehk see töötab ja töötaski. Mees tuli oma Ford Falconiga kohale ja aitas lükata, millest kasu ei olnud. Siis käis ta köie järel ja teise katsega olimegi mudast väljas. Meie jäime veel velgesid puhastama, tema aga suundus minema. Hetke pärast oli ta tagasi ja kutsus meid kohvile, millest me muidugi ei keeldunud. Saime ka tema juures istudes ühe apekate korjamise nr-i, aga kahjuks olid kõik kohad juba täis. Käisime veel korra uurimas Renmarki Backpackerite hosteleid. Esimeses saime töö kohta sellise vastuse, et hetkel ei ole midagi pakkuda, aga mees, kes seal tööasjadega tegeleb, pidi ka meile midagi uurima. Palus ka, et jääksime hostelisse, kuna meie eeelarves pole töölootusteks kohta, siis leppisime kokku, et kui sebib meile töö, siis jääme ka tema hostelisse elama. Sel õhtul sõitsime me veel seda sama teed edasi, kus eile ööbisime ja leidsime õige ööbimiskohagi üles. Parkisime auto ära ja jäime magama.

29.11.2009

Kuna oli pühapäev, siis otsustasime minna kalale, selle asemel, et netist juba sadu kordi vaadatud töökuulutusi uurida. Nägime küll selle tunni jooksul, mis me seal istusime, päris mitut suurt kala, aga kätte ei õnnestunud midagi saada. Ära minnes nägime mingeid noormehi, kes ka üritasid kalastada:D Käisime korra söömas ja tagasi minnes olid nad ikka seal ja läksimegi juttu ajama, et uurida, kas nemad said kala. Kahjuks polnud just nende 4 tundi eriti targemad olnud, kui meie tund:D Ka nemad ei olnud kohalikud, nimelt olid mõlemad pärit Uus-Meremaalt. Tegime siis nendega mõned õlled ja pakkusime neile ka meie head Vana Tallinnat:D Nende nägusid nähes võis küll aru saada, et see jook oli nende jaoks liiga kange:D Sai vist istutud 10:30 umbes ja siis tuli meil juba väss peale ja läksime magama.

30.11.2009

Hommikul umbes kell 9.30 suundusime me Madec-isse, mis on Harvest Trailiga seotud tööbüroo. Kahjuks ei olnud neil meile midagi pakkuda ja seega suundusime tagasi Mc.i juurde. Sai siin oma poole kaheni uuritud kõiki kuulutusi, aga midagi ikka ei leidnudL Loodame ikka mõlemad, et homme meil ikka veab. Otsustasime minna närve rahustama – ehk siis taas kalale. Täna läks meil veidi paremini. Oma 4 korda läks meil kala õnge otsast ära:D Meil siiski oli lõbu laialt, sest vanad ussid, mis konksu otsast ära sai võetud, andsime maas ringi siblivatele sipelgatele. Nad tükeldasid kamba peale ussi ära ja vedasid minema. Lõpus andsime neile kogu karbitäie kätte, sest homme enam nende ussidega midagi teha ei oleks. Hetkel siis passime taas Mc-i juures ja vaatasime, et uusi kuulutusi ei ole ja mõtleme, mis homme tegema peaks, et tööd leida. Lootus sureb ikka viimasena.

01.12.2009

Hommikuks oli kokku lepitud üks kõne Herb picking töö kohta. Nagu arvata võis keegi ei vastanud:D ( Proovisime talle ka pool kaks päeval helistada, aga automaatvastaja oli taas teisel pool. Möödus tunnike ja ta helistas meile tagasi. Küsimusele, kas töö on veel saadaval, tuli kiire vastus „Yes! Bye Bye!“ ja sel hetkel kõne katkestati. Tavalised austraallased.)

Käisime ka kiirelt üle Harvest Trail’i töökuulutused. Nagu tavaliselt olid kõik paremad kuulutused valed (vähemalt nii öeldi meile vahendusfirmast Madec). Ka oli olemas apelsinifarm Waikeries (see koht, kus varem tööl olime), seal vajati 20 inimest apekaid korjama. Nagu me varem juba arvasime, siis seal inimesed ei püsi kaua. Palk ja töökorraldus on ikka täielik jura.

Marie jõudis Mc-i juures tunnikese tukkuda:D Remo samal ajal helistas kõik suuremad Backerite hostelid läbi, nii Victorias, SA-s kui ka New South Wales. Ainus koht, kus kõlas vastus „Yes, come here, we have work for you on Monday!“, oli Mildura Oasis Hostel Victorias. Foorumis kirjutati selle koha kohta päris palju (ühe hea kommentaari kohta oli 9 sitta kommentaari). Seda kõike lugedes otsustasime meie igal juhul sinna mitte minna. Palk pidi nii väike olema, et ei jõua üürigi ära maksta. Omanik pidi olema vaid raha peal väljas, meie heaolu ei maksa neile midagi. Põhiline ikka, et üüri ära maksad.

Sai korra veel kohaliku Backpackerite hostelis käidud, äkki on neil häid uudiseid. Kahjuks tädike, kes seal oli, ei teadnud midagi ja lubas helistada, kui midagi kuuleb. Olime vist tunnikese taas Mc-i juures olnud, kui tuli kõne. Nimelt mees, keda olime laupäeval sama hosteli juures näinud (hosteli omanik nimelt) helistas ja teatas, et tal on meile töö. Me pidime õnnest lõhki minema. Lubas meiega poole tunni pärast kokku saada ja farmi vaatama viia. Kui ta uuesti helistas ja Remo mõtles auto tööle ära panna, selgus, et meie auto aku oli tühi mis tühi. Olime nimelt oma paar tundi läpakat ja telefoni laadinud ja auto auku üsna kuivaks tõmmanud. Eks siis tuligi Kev’i (hosteli omaniku) autoga sinna farmi minna. Kõik oli väga lahe. Hakkame nektariine korjama. Saame tunnitasu, mis veel päris kindel ei ole, aga Kev’i jutu järgi ikka päris hea. Farm on üsna väike. Vanem pere peab seda ja meie oleme ainsad töölised seal hetkel. Homme saame veidike rohkem aimu kogu töökorraldusest, seega sellest kuulete hiljem. Saime ka farmi omaniku käest juhtmed, et auto käima panna. Homme siis kell 7 tööle ja vaatame, kuidas kõik on. Täna jääme veel autosse ja homsest saame hostelisse. Viimaks voodisse magama.