06.07.2010-13.07.2010

06.07.2010

Eelmise päeva kohta jäi paar asja mainimata. Nimelt hommikul ärgates oli veidi jahe autos ning kui Remo läks autot käivitama, siis see ei õnnestunud. Peale kolmandat ebaõnnestunud katset otsustas Remo vaadata kas käik ikka on P või N peal ja selgus, et käigikang oli veidi paigast liikunud ja selle pärast auto käima ka ei läinud. Õnneks jõudsime ilusti tööle. Tööl aga küsis ülevaataja kas meil öösel autos külm ei ole magada, sest viimastel öödel oli selle talve madalaim temperatuur olnud(+5kraadi). Meie muidugi olime seda jahedust alles hommikul märganud:DOli meie viimane tööpäev ja teha oli ainult 64 taime. Tegime igavusest poole peal väikese pausi, sest meil ei olnud kuhugi kiiret. Peale viimast taime andsime tagasi aiakäärid ja tänasime meeldiva koostöö eest:D Suundusime siis poodi, et osta auto generaatorile uued harjad koos pingeregulaatoriga, sest tinutamiseks ei ole meil seadmeid. Teises poes kuhu Remo eelmisest kohast saadeti oli vajalik osa olemas. Hind polnud ka väga hull 50AUD. Remol kulus ainult 40 minutit ühes parklas, et kogu töö ära teha. Peale lõunat käisime ka kontoris, et saada oma teise aasta viisa jaoks vajalikud andmed. See tehtud, suundusime niisama lebotama. Marie luges JÄLLE Twilighti ja Remo magas juhi istmel:D

07.07.2010

Hommikul langetasime otsuse, et hakkame ikka kohe põhja poole liikuma, sest Remol oli lühikeste pükste ja T-särgiga juba õues külm käia ja Marie värises autos pikkade pükste ja dressikaga. Liikuma saime umbes kell 11. Läbisime oma teel kohad: Alpha, Jericho, Barcaldine, Brixton, Dartmouth, Ilfracombe, Longreach, Morella, Lorraine ja saabusime õhtuks Winton’isse. Läbisime seega umbes 600km. Proovisime õhtul netti ka kasutada, aga mida ei olnud oli netiühendus. Kontrollisime ka oma mobiili levi ja selgus et see ka puudus. Igatahes tundus see imelik linn. Ei olnud ei Optuse ega Telstraga levi..Läksime juba vara magama, et hommikul juba varavalges liikuma hakata:D Blogisse läbitud kohanimesid kirjutades ei saanud Marie kõikidest Remo etteloetud nimedest aru ja tahtis kaarti enda kätte võtta ja kogematta tõmbes selle Remo käest liiga tugevalt ära. Kahjuks läks kaart tänu sellele pooleks ja Remo oli nii vihane, et hakkas karjuma:D Aga noh lõpuks rahunes ta ilusti maha:D

08.07.2010

Hommikul oli start kell 6.50. Õues hakkas just valgeks minema. Suuna võtsime Cloncurry’sse. Olime umbes 70km sellest asulast kui teel seisis üks väike känguru, kes õnneks liikus kiiresti meie teelt ära nii et me ei ajanud teda autoga alla. Edasi liikusime asulasse Mount Isa, kus tegime veidi pikema peatuse. Käisime kohalikus infopunktis(eriti midagi ei vaadanud, kasutasime ainult wc-d). Kiire söögi ja poe külastus ning tanklast kütus ja võisime uuesti teele asuda. Camooweal oli järgmine peatus, kus tegime huvitava kängurukujuga pilti. Mõtlesime, et kütust sealt ei võta, sest edasi tuleb veel roadhousse, kus sama hinnaga kütus. Mõni km sealt edasi oli ka Queenslandi ja Põhja Territooriumi piir, kus sai veel paar pilti tehtud. Muide uues osariigis on kiiruse piirang 130km/h. Päris hull meie meelest, aga keegi ei keela 100km/h ka sõita, seega jätkame nii nagu varem. Ilm oli selleks ajaks juba väga ilusaks ja päikseliseks läinud ja mõnus oli edasi sõita. Leidsime gps’st ka ühe tankla, mis peaks meie teele jääma, loodame, et selle juures ei ole suuri silte „NO FUEL, SORRY“ nagu eelmiste 3 juures oli:D Kui aga on siis peame vist järgmise asulani jõudmiseks oma autot 40-50km lükkama:D Teine võimalus, Remo tõukab ja Marie roolib:D Terve päevaga sai meil kokku sõidetud 990km. Õhtul taas vara magama, et hommikul taas varavalges teele asuda. Ööbimiskoht oli Barkley tanklast 55km eemal.

09.07.2010

Hommikul alustasime sõitu kell 7. Otsustasime kütust võtta asulast nimega Tennant Creek. Käisime sealses infopunktis ka, aga kahjuks avati see alles kell 10 ja meie tahtsime sel ajal juba edasi liikuma hakata. Kütus võetud, liikusime edasi Katherene’i suunal. Plaan õhtuks sinna jõuda näib hetkel üsna ok. Vahepeatus tuleb siiski ühes roadhouse’s teha. Oletatavalt on selleks Dunamarra. Ja ilmaga on siin juba väga hullud lood. Päike särab taevas ja tuleb autos konditsioneeri. Lihtalt akna avamisest ei ole mingit kasu. Õues on sama soe kui autos.. Veidi peale tankimist oli tee ääres 3 surnud lehma. Olid arvatavasti jäänud pimedas mõne auto ette. Siin põhjapool ei ole nimelt karjaaedu. Loomad lihtsalt elavad seal kus tahavad, selle tõttu ka satuvad nad sõiduteele.Olime juba enne õhtut Katherines platsis ja vaatasime linnas veidi ringi. Nagu ka Tennant Creekis oli sealgi palju kodutuid aborigeene. Nad liikusid ringi kampades ja lihtsalt passisid niisama. Ööseks otsustasime ka nende tõttu pigem haagisteparki magama minna. Pärast lõhuvad muidu midagi autol ära.. Leidsime netist paar head kohta ja läkisme neist teise. Kuna kedagi enam nii hilja kontoris ei olnud siis võtsime ankeedi ja läksime parkimiskohta otsima. Õnneks ruumi oli palju. Olemas oli seal ka suurel hulgal dušše ja wc-d, seega järjekora ei olnud. Uni tuli üsna hilja alles.

10.07.2010

Hommikul panime ka juba enne kontori avamist minema, et mitte öö eest maksta, sest see oleks liiga kallis olnud. Päevaks olime juba plaaninud vaatamisväärsustega tutvumise. Esmalt külastasime kuumavee allikaid, mis asusid kohe linnas. Koht oli inimestele nii mugavaks tehtud, et isegi ratastooliga oli võimalik neile ligi pääseda. Vesi tuli nagu ikka maa alt ja oli suunatud suurde basseini. Ka meie sealoleku ajal käisid mõned soojas vees kümblemas. Muide see koht oli tasuta, mis Austraalias tavaline küll ei ole. Edasi suundusime me Cutta Cutta koobastesse, mis oli 16AUD ühele inimesele. Koopad viisid 15m maa alla ja olid inimeste jaoks 200m pikad, nad küll läksid veidi edasi, aga ei pidanud enam ohutud olema. Kohe alguses nägime ühte suurt 4,5m pikkust madu(polnud mürgine) ja 2 väiksemat triibulist madu(mürgised, kuid mitte surmavalt). Giid rääkis meile kogu ajaloo koobaste kohta ja näitas huvitavaid asju, mida muidu tähele vast pannud ei olekski. Olime seal vist tunnikese või rohkem. Meie meelest väga lahe koht, sest kõik sädeles seal, mille pärast on ka koobaste nimi Cutta Cutta(aborigeenide keeles tähendab see palju tähti). Edasi liikusime ühte rahvusparki Katherine Gorge’s. Seal me kaua ei olnud, sest ei viitsinud kuuma ilma tõttu kuhugi matkama minna. Õhtuks otsustasime me aga jääda sel korral kuumavee allikate juurde, kus hommikul nägime palju teisi päkkereid.

11.07.2010

Hommikul magasime üsna kaua, kuigi väljas oli taas väga palav. Olime terve päeva niisama, sest midagi huvitavat enam vaadata ei olnud. Käisime korra infopunkti juures parklas lõunat söömas ja siis lähenes meile 2 aborigeeni. Esimene tuli koos pildiga ja ütles: „40 dollars!“, millest me alguses aru ei saanud. Ta veel kordas end korra ja Marie tänas, aga keeldus, kui aru sai, et jutt käis sellest pildist. Teine tuli veidi hiljem ja lähenes Remo aknale ning ütles: „You havent paid me yet!“. Meie jälle vahtisime lolli näoga, sest ei saanud aru millest jutt käib. Ta kordas end samuti ja siis Remo ütles, et me oleme Euroopast ja ei räägi eriti inglise keelt. See muide töötas väga hästi ja ta jalutas minema. See kogemus näitas selgelt, et nad pommivad inimestelt lihtsalt raha välja ei viitsi tööd teha. Õhtu veetsime samas parklas, kus eelmine kordki.

12.07.2010

Hommik oli meil sel korral taas veidi varasem. Peale pikka niisama istumist otsustasime, et ei viitsi selles linnas kauem olla ja arvatavasti ei ole ka Darwin eriti targem, seega liigume edasi hoopis Lääne-Austraaliasse. Seal tundus ka rohkem tööd olevat. Seega lootus suurem. Esimene sihtkoht oli meil Kununurra. Kohe alguses oli näha, et valges me sinna ei jõua, aga polnud hullu ka. Piir Põhja Territooriumi ja Lääne-Austraalia vahel oli juba huvitav. Seal oli lausa piiripunkt ja onuke tuli oma putkast välja, et meie auto üle kontrollida. Esmalt kirjutas üles numbri ja siis mitu inimest on. Siis aga hakkas uurima, kas meil puuvilju, taimi, mett või seemneid ei ole eelmisest osariigist kaasa võetud ei ole. Pidime kurbusega oma 5 apelsini ära andma ja siis tahtis ta pagasiruumi üle vaadata. Meie õnneks ei olnud me midagi unustanud mainimata, seega probleeme ei olnud. Ta veel enne ärasõitu tuletas meile meelde, mis kell on, seega sellega me enam mööda ei pannud:D Õhtupimeduses saabusime me Kununurrasse, kus käisime kähku poes, et midagi hamba alla saada. Muud valikut eriti ei olnud kui apelsinid, grillkana(jube maitsetu ollus võrreldes Eesti Selveri kanaga) ja mingid saiakesed. Natuke aega proovisime ka netti saada, aga meie kahjuks puudus seal linnas Optuse levi ja netti ei olnud võimalik saada. Istusime mingi pargi lähedal ja mängisime kaarte arvutis kui akna taha tuli üks aborigeen ja tahtis, et me talle küüti pakuks. Marie oli täielikus paanikas, aga Remo lahendas olukorra nagu eelmisel korral väga edukalt selle Euroopa jutuga..:D Nägime seal pargi lähedal päris mitu korda ka politseid sõitmas. Ju jälgisid neid aborigeene. Kuna Marie ei soovinud sinna linna kauemaks jääda läksime me linnast välja ühte parklasse. Uni ei tulnud pikka aega peale, sest autos oli lihtsalt nii palav ja niiske. Muide pimedas ei tasu siin ikka sõita. Nägime rohkem lehmi jalutamas kui kängurusid ja madusid oli ka päris palju. Õnneks ühtegi looma alla ei ajanud terve tee jooksul ja madusid ei jäänud ka mootori vahele ootama.

13.07.2010

Ärkasime hommikul üsna normaalsel ajal, aga juba oli palav. Hakkasime kohe ka liikuma edasi suunal Broome. Tee äär oli täis termiidipesasid, mis olid suuremad kui meie ise ja neid oli kõik kohad täis, nagu suur linn. Palju oli ka kaljusid. Käisime ka ühes kohas neist pilte tegemas. Esimene tanklapeatus tuli meil Halls Creekis, mille lähedal asus ka selle õudusfilmi „Wolf Creek“ tegevus. Remo esimene plaan oli teel läbida ka Wolf Creek’i meteoriidikraater, aga siiski loobusime, sest õudusfilm oli Marie endast välja viinud ja teel selle kohta ka silt puudus, seega polnud vist eriline vaatamisväärus. Nägime kuskil külas ühte tõupulli teeäärel kuivanud muru söömas. Ta ei näinud agressiivne välja, sest Remo vilistamine teda ei häirinud. Ja see tuletab meelde, et siin pool on rohkem hobuseid ilma aiata jalutamas olnud kui lehmi. Jube ikka mõelda kui sellisele suurele loomale peaks autoga otsa sõitma. Meist möödus ka teel üks politseiauto. Nagu igalpool ka siin ületas ta kiirust. Läänes on kiiruse piirang maanteel 110km/h aga politseil oli sees vähemalt 120km/h kui mitte rohkem. Peale pikka sõitu käisime veel ühes kohas tanklas ja juba oligi kell nii palju et hakkas pimedaks minema. Olime ainult 60km Broome’st kui Marie röögatas „PIDUR!“, nimelt märkas ta tee ääres 3e lehma, millest üks oli juba Remo pidurdamise ajaks keset meie sõidurida ja suundus üle tee. Õnneks saime ikka 30m enne lehma pidama. Meile muide tuli samal ajal vastu ka üks liinibuss. Õnneks oli see veel veidi kaugemal ja saime talle kaugtuledega märku anda, et lehmad teel on.. Tegi suunakaga vilks-vilks vastu ja võttis hoo maha. Sama tegid ka kaks bussi järel sõitvat autot. Peale neid lehmi oli üsna igav edasi sõita. Polnud ühtegi looma, ainult suured veoautod tulid vastu. Muide need segased vahetavad kaugtuled lähikate vastu juba siis kui näevad eemalt vastu tuleva auto kuma. Seega sirgel teel kuni 10km kaugusel:D Ja 2km peal hakkavad juba vilgutama:D Seega saab ikka vahel kotis sõita mitu km’t. Jõudsime viimaks õnnelikult Broome’i, kus meie õnneks on nii Optuse levi kui ka McDonalds oma tasuta netiga. Varsti magama, sest kell siin juba palju..